Elustamisvõtted
Ainus õige kunstliku hingamise viis on meetod »suust ninasse suhu«. Selle meetodi kasutamiseks tuleb esmalt seada patsiendi pea nii, et lõug ja alalõug tõuseksid võimalikult palju üles (joon. 1, 1. osa). Suust tuleb eemaldada mustus (muda jms), kunsthambad (proteesid) ning jälgida, et keel ei libiseks tahapoole ega sulgeks hingamisteid.
Kunstlikku hingamist teeme nii, et hingame võimalikult palju värsket õhku sisse ja „puhume“ seda patsiendi suhu-ninna (joon. 1, 2. osa). Nakkuse vältimiseks võime patsiendi suu peale asetada õhukese taskurätiku. Väljahingatavas õhus on vigastatu jaoks veel piisavalt hapnikku. Kunstliku hingamise tegemise ajal tuleb samas rütmis õrnalt suruda patsiendi rindkere südame piirkonnas (hoida silmas, et ribid ei murduks!), et vere südamest väljapressimisega toetada vereringet. Kui rindkere vabastame, saab süda uuesti verega täituda ja sel viisil saavutame kunstliku hingamise ja südametöö. Seda tuleb jätkata seni, kuni patsient hakkab ise hingama ja tema süda hakkab taas tööle (joon. 1, 3. osa), või kuni saabub arst.
JOONIS 1
Mitteärritavatest ainetest tingitud mürgistus tekib ravimite, seente ja bakteritega saastunud toiduainete vale või liialt suurtes kogustes tarvitamise tagajärjel, kusjuures bakterid kuuluvad paratüüfuse rühma.
Kui selline mürgistus tekib, tuleb kõigepealt ja kõige kiiremas korras tühjendada haige magu ja sooled. Tühjast maost võib vedelik jõuda soolde 10 m min. jooksul, tahked ained aga sõltuvalt kvaliteedist ja kogusest 1–6 tunni jooksul. Kui haige on teadvusel, tuleb talle kohe anda juua umbes kaks supilusikatäit meditsiinilist sütt (saab apteekidest; segatuna klaasis mineraalveega võib kasutada ka tavalist vett). Seejärel tuleb haiget esile kutsuda oksendama (kõri ülemise seina kõditamisega lusika varrega). Olenemata sellest, kas oksendamine õnnestus või mitte, tuleb pärast 3–4 m minutit anda haigele uuesti 2 supilusikatäit meditsiinilist sütt veega. Kindlasti tuleb kutsuda arst või toimetada haige haiglasse.
Söövitavate (kaustiliste) ainete mürgistus. Mürgistus võib tekkida kahte liiki söövitavate ainete toimel: hapete ja leeliste toimel.
Leelise (kaustiline sooda, sooda, leelisool) puhul eemaldub limaskest huultelt, keelelt, suust, söögitorust ja maost tükkidena ning väljuv sülg on tavaliselt verine ja katsumisel libe. Huuled ja keel paisuvad, tekivad valud neelus, söögitorus ja maos, krambid ning oksendamine. Leelisega kannatanule tuleb anda vett sidruni või äädikaga (1-2 lusikatäit äädikat 5 dl vees) või 3%-ne boorvett, seejärel piima või 1-2 lusikatäit lauakõlblikku toiduõli.
Happelise mürgistuse tunnused suus: söövitus ja põletused limaskestal (väävelhape põhjustab musti, soolhape valgeid ja lämmastikhape kollaseid põletushaavu). Erituv sülg on puudutades krobeline ja hapu maitsega.
Patsiendil on tugev kõhuvalu, krambid ja ta oksendab. Talle tuleb anda piima, õli või valke (mune), kõik lahjendatult vähese veega. Seejärel anda talle 1-2 teelusikatäit praetud magneesiumi, lahjendatuna pooles klaasis vees, nii et ta joob seda väikeste lonksudena. Kaustiliste ainete poolt mürgitatud inimesel on oksendamise esilekutsumine rangelt keelatud.
Oluline! kui haigel oksendamises on verd, on edasine oksendamise esilekutsumine keelatud!
Esmaabi elektrilöögi korral
Kannatanu tuleb vabastada elektriringist. Võimaluse korral tuleb elektrijuhe kohe elektriahelast välja lülitada lüliti abil, kaitse eemaldamisega või juhtme katkestamisega. Katkestamist tohib teha ainult isoleeritud tööriistaga, näiteks kuiva puutükiga või äärmisel juhul kuiva varrega kirvega või isoleeritud varrega tangidega.
Erandjuhtudel tuleb teha lühis. Päästja peab tingimata hoolitsema oma käte ja jalgade isoleerimise eest ning selleks peab ta seisma mõnel ilma naelteta laual, kuivadel kaltsudel või toolil. Oma kätt peab ta kaitsma näiteks oma mantli varrukaga, kuiva taskurätikuga, kummist või nailonkinnastega.
Päästja peab vigastatu alla asetama isoleeriva aluse, nt kuivad lauad või ilma metallosadeta puidust tööriistad, kuivad rätikud, PVC-plaadid. Kõige parem on, kui vigastatu ise hüppab eemale ja vabastab end samal ajal kokkupuutest vooluga, või kui päästja tõstab vigastatu üles pärast seda, kui ta on ennast eelnevalt maapinnast isoleerinud. Vigastatut tohib puudutada ainult siis, kui isolatsioon on laitmatu. Vigastatu sõrmed tuleb ükshaaval ja ettevaatlikult kontaktist eemaldada ning samal ajal kuiva rätiku või muu riidega mähkida.
Kui elektrijuhe on vigastatu ümber keerdunud, tuleb vool juhe isoleeritud kätega katkestada ja pingestatud juhi ots fikseerida, et see ei põhjustaks edasisi õnnetusi.
Päästmine tuleb muidugi alustada kohe ja tingimusteta, me ei tohi vigastatut abita jätta. Pärast voolu katkestamist tuleb kannatanu asetada horisontaalselt, tema riided lõdvendada ja ülakehalt täielikult eemaldada, tagada talle valgus ja puhas õhk. Kannatanu pea ei tohi rippuda, vaid seda tuleb veidi tõsta ja asetada pea alla (nt volditud mantel).
Kui kannatanu on teadvuseta, tuleb tingimata püüda teda elustada.
Vahepeal tuleb kontrollida vigastatu suud ja ninasõõrmeid, kas need lasevad õhku läbi. Tuleb eemaldada sülg, toidujäägid ja protees. Vedeliku suhu valamine on keelatud. Kui vigastatu ei hinga, tuleb kohe alustada kunstliku hingamisega. Elustamist saab toetada jalataldade hõõrumisega, klistiiri tegemisega või rindkere ja kõhu vahelduva ülevalamisega sooja, vastavalt külma veega, kuid seejuures ei tohi kunstlikku hingamist katkestada. Kui kannatanu tuleb teadvusele, peame teda edasi hooldama ja ei tohi teda üksi jätta. Talle tuleb anda mõni soe jook (kohvi, teed, alkoholi jne), kuid ta peab jääma poolistuvas asendis.
Kogemuse põhjal võib kergeid ja kohalikke vigastusi ajutiselt tähelepanuta jätta (hiljem tuleb anda meditsiinilist abi), kuid veritsevatele vigastatutele tuleb kohe anda meditsiinilist abi.
Laastud, höövlilaastud, tolmuosakesed. Tolmu, laastu või putuka võib silmast eemaldada, kui tõmmata alumist lau ja pühkida puhta marli või taskurätikuga. Kui ese on ülemise lau all, tuleb haarata ülemisest laugust keskelt ja tõmmata see ettepoole alumise laugu peale, nii et ripsmed puudutaksid ülemise laugu sisepinda. Kui me sel viisil võõrkeha eemaldada ei suuda, ei tohi enam edasi proovida, vaid vigastatud silm tuleb kinni siduda ja otsida arstiabi.
Ninasõõrmesse sattunud võõrkeha tuleks püüda eemaldada nii, et teine ninasõõr suletakse ja nina kaudu kõvasti puhuda. Kui see nii ei õnnestu, tuleb pöörduda arsti poole.
Kõrvalkehade eemaldamine, mis on sattunud kõrva, tuleb usaldada arstile, sest eemaldamiskatse ajal võime vigastada trummikilet. Kui kõrva on sattunud mõni putukas, tuleb üks (väike) lusikatäis õli, sulavõid või vett valada kõrva (lamavas asendis) ja hoida 10-15 minutit.
Hingetorusse sattunud võõrkeha püüame eemaldada nii, et palume vigastatul sügavalt sisse hingata ja lööme teda aeglaselt seljale abaluude vahele. Kui hingetorusse takerdunud ese ei ole terav, tuleb vigastatule anda vett, seejärel leiva sisu (mechu) ja pudrulaadseid toite. Sellistel juhtudel on puhastusvahendite andmine keelatud. Vajalik on arstlik kontroll.
Naela, mis on sattunud küüne alla, tohib püüda välja võtta ainult siis, kui väljas ulatuv osa on piisavalt pikk, et seda saaks haarata pintsettide või taskurätikuga. Kui väljatõmbamine õnnestus, tuleb lasta haaval veidi veritseda ja seejärel määrida seda joodiga ning panna side.
Kannatanu äraviimine
Vigastatu transportimine ei ole kerge ülesanne, selleks on vaja vilumust, ettevaatlikkust ja piisavat füüsilist jõudu. Ebaprofessionaalne transportimine suurendab vigastatu valu ja raskendab seisundit.
Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas haige on sellises seisundis, et teda võib transportida; transportida võib teda siis, kui talle on esmaabi reeglite järgi abi antud. Enne äraviimist tuleb vähendada verejooksu, haavale panna side ja murtud jäsemed immobiliseerida.
Kui teekond haiglasse on pikem, tuleb vigastatut võimaluse korral turgutada tee või kohviga. Alkoholi (koniaki jms) andmist tuleb vältida. Transportimise ajal tuleb vigastatut pidevalt jälgida ja kontrollida ning kui side või fikseerimisside lõdveneb, tuleb see kohe parandada. Kui tekib teadvusekaotus või südame töö nõrgenemine, tuleb rakendada sobivaid elustamisvõtteid.
Päästmisviis sõltub alati vigastuse liigist ja päästjate arvust ning olemasolevate päästevahendite liigist.
Patsiendi tõstmine ja haaramine tuleb teha läbimõeldult, rahulikult ja tasakaalukalt. Igasugust järsku liigutust tuleb vältida. Vigastatu riided ei tohi olla kortsus ning teda tõstes tuleb teda tõsta sellelt küljelt, mis ei ole vigastatud.
Saatmine ilma abivahenditeta
Transportimine ainult ühe päästjaga. Kui kannatanu saab kõndida, peaks päästja haarama tal selja tagant ja teda nii aitama. Kui ta ei saa kõndida või on teadvuseta, tuleb ta transportida nii, et päästja põlvitab tema kõrvale, paneb ühe käe kaenla alla ja haarab teisega põlve alt, tõstab ta üles ja kannab ära.
Transport kahe päästjaga. Kõndida suutvat vigastatut tuleb abistada mõlemalt poolt. Kui ta ei saa kõndida, kuid on teadvusel, peab ta hoidma kinni teda kandvatest päästjatest. Teadvuseta vigastatu tuleb transportida nii, et tugevam päästja haarab ta kaenla alt ning ühendab käed üle rindkere, teine aga asetub vigastatu jalgade vahele ja võtab ta põlvede alt. Nad peavad teda üheaegselt tõstma ja kandma.
Äravormimine abivahenditega
Kanderaamiga transportimine. Vigastatu tuleb ettevaatlikult asetada kanderaamile lamavasse asendisse. Selleks on vaja kahte inimest, alajäsemete luumurru korral aga kolme inimest. Päästjad peaksid seisma vigastatu ühel küljel, teda üheaegselt tõstma ja kanderaamile asetama.
Kanderaamide tõstmist, liigutamist, peatamist ja langetamist peavad kõik päästjad tegema üheaegselt, kuid nad ei tohi samal ajal kõndida, sest see põhjustaks kanderaamide rappumist. Kui haiget tuleb transportida pikema maa taha, on hea siduda kanderaamide mõlemale küljele üks vöö, mille päästjad asetavad õlgadele.
Kannatanu kandmine abivahenditega. Kui kanderaami ei ole käepärast, siis võime improviseerides valmistada kandmisvahendi. Vajaduse korral võib vigastatu asetada redelile, maha võetud ukselehtedele, lauale ja nii teda kanda. Sama võib teha teki või telgikattega. Abikanderaami võime valmistada ka kahest sama laiusega kotist, asetades nende alumistesse servadesse kaks vastava pikkusega latti. Kanderaami puudumisel võib teadvusel kannatanu kanda ka toolil. Päästjad peaksid asetuma kannatanu mõlemale poolele, haarama tooli alumisest osast ja seljatoest ning kandma nii edasi.
Esmaabikarbi sisu, mida soovitame:
Sidemete komplekt, keskmine
tk. 2
Rullikomplekt, suur
tk. 2
Side sideks, 10 х 5 m
tk. 2
Steriilne marli 1/2 m
tk. 2
Vatt, 25 g
paketi 2
Lamedast marlist lõigatud 6 x 6 cm
pakendi 1
Verejooksu peatav side
pakendi 1
Hanzaplast, 4 cm × 1 m
pakendi 1
Käärid
tk. 1
Kangakotist kääride kaitse
tk. 1
Joodampullid
tk. 12
Ammooniumkiitsik
tk. 3
Märkmeraamat (40 lehte)
tk. 1
Esmaabijuhend
tk. 1